Reede ja 13 möödus seekord rahulikult, õhtul kell 20.00 startisime Sofia rongijaamast Istanbuli poole. Rongi nähes ei tahtnud meie reisikaaslastest hispaanlased uskuda, et tegu on õige transpordivahendiga, sest väljast ei paistnud see just kõige luksuslikum ja 13 tundi selles tundus utoopilisena. Õnneks oli aga välimus petlik ja lõpuks olime rahul, et pileti eest kaks korda kallimat hinda maksime ning boonusena öö läbi kupees magasime (va. piiripunkt, kus me veetsime 2h ja pidime rongist keset ööd väljuma). Meie portugallastest ja prantslastest reisikaaslased olid pärast bussisõitu natuke väsinud ja kadedad, et meil oli võimalus jalgu sirutada.
Kui kaks reisiseltskonda rongijaamas kokku said, suundusime me hostli poole, kus hinna ja kvaliteedi suhe oli viimase peal: 10 euro eest saime nautida magusat und, isuäratavat hommikusööki, öist vaadet hostli katuselt merele ja mis peamine asukoht oli väga hea, otse kesklinnas. Ainuke miinus asja juures oli see, et õhtul koju tulles avastas Hanna oma voodist võõra tüdruku, õnneks oli toas veel 2 vakantset voodit, seega ‚njama problemi’.
Niisis kultuuriprogrammi raames külastasime me sultani haaremit ja sinist mošeed, kus pidi jalanõud jalast võtma ja sokkides sisenema. Kuna turiste oli palju võis iga meetri tagant kohata erinevat seltskonda, kellele giid jagas huvitavat informatsiooni. Ühe vene giidi jutust saime teada, et kuna sinine on kõige tähtsam värv türklaste jaoks, on ka siniste silmadega naised 20x rohkem hinnas. Sinisilmsed Anna ja Hanna said sellele tõestust tänaval jalutades ja turul (bazaaril, kus kõik võimalikud kaubaartikklid olid esindatud) käies. Muideks, nüüdsest võite Hannat kutsuda „honey”ks ja Annat „angel”iks..Ja kui need nimed ära tüütavad, võite meile öelda „most beuatiful thing, that I have seen today”.
Muidugi ei saa mainimata jätta, et vaibakaupmees kutsus Annat dekoratsiooniks ja lubas 1 päeva eest 1 vaiba. Anna rumaluke ei haaranud võimalusest kinni ja nii ei saanudki meist vastseid vaiba omanikke. Järgmine kord oleme siis targemad.
Bazaar oli ka õige koht enesehinnangu tõstmiseks ja enese proovile panekuks kauplemise vallas. Ostsime 35liirise salli 15 liiri eest. Muidugi jäime sellest peaaegu ilma, kuna müüja sai kurjaks meie lõputu tingimise peale, öeldes „te ei tahagi osta, teete ainult nalja”. Nali naljaks, aga nüüd ilus sall kaelas. Õnnelikud tehingu üle läksime me suure hurraaga väljapääsu otsima. Esmapilgul väiksena tundunud turg osutus hiiglaslikuks, sest pärast poolt tundi tiirutamist polnud meil õrna aimugi, kus võiks olla väljapääs, mille juures pidime me oma kaaslastega kokku saama. Lettide vahel murelike nägudega kiirustades kuulsime me iga meetri tagant „ hei, you are looking for me? I´m here”.. Kui mõnda meest sai juba 3 korda nähtud, otsustasime uut taktikat kasutada. Väljusime esimesest ettejuhtuvast uksest värske õhu kätte ja asusime oma sõpru otsima. Plaan B kandis vilja ja hilinesime ainult pool tundi.
Õhtu saatsime mööda hostli katusel vesipiibutades (Mille ostmine oli oluline osa reisi programmist. Kes ostis suurema, kes väiksema. Kelle oma töötas, kelle oma mitte). Veel mahtusid meie programmi kebabi söömised tänavanurgal, ja neid tänavanurki ei olnud mitte vähe. Teise päeva tippsündmuseks oli laevareis merel, mille kulminatsiooniks oli viibimine 15 minutit Aasia pinnal. Seega saame ka meie nüüd millegi erilisega uhkustada: füsioteraapi ainukesed erasmuse tudengid 2 kontinendil. Vastab see tõele, kallid kursakaaslased?
Peale 2 päeva puhkust ootas meid jälle ees 13h rongisõit ja Sofia igapäevane elu, mille üle kurta ei saa. Alati võõrasse linna minnes, tekib meil koduigatsust, ehk siis igatsus Sofia järgi.
Kokkuvõttes jäime me reisiga väga rahule ja kuna Türgi jättis meile sügava mulje (me ei osanud oodata, et see on nii modernne ja kaunis koht), plaanime me siia kindlasti kunagi tagasi tulla. Ja Istanbul on siiamaani parim koht, mida me oleme Erasmuse programmi ajal külastanud.
.JPG)
