Saturday, April 21, 2007

Türgi

Hei kallid sõbrakesed, vabandused et pole ammu kirjutanud, kogusime materjali oma blogi jaoks (millest siin imedemaal puudu ei tule). Vaepeal toimus niipalju huvitavaid ja intrigeerivaid sündmusi, et ei tea, kust otsast alustada…alustame siis kõige meeldejäävamast, reisist Türki, turistide meelispaika Istanbuli.

Reede ja 13 möödus seekord rahulikult, õhtul kell 20.00 startisime Sofia rongijaamast Istanbuli poole. Rongi nähes ei tahtnud meie reisikaaslastest hispaanlased uskuda, et tegu on õige transpordivahendiga, sest väljast ei paistnud see just kõige luksuslikum ja 13 tundi selles tundus utoopilisena. Õnneks oli aga välimus petlik ja lõpuks olime rahul, et pileti eest kaks korda kallimat hinda maksime ning boonusena öö läbi kupees magasime (va. piiripunkt, kus me veetsime 2h ja pidime rongist keset ööd väljuma). Meie portugallastest ja prantslastest reisikaaslased olid pärast bussisõitu natuke väsinud ja kadedad, et meil oli võimalus jalgu sirutada.


Kui kaks reisiseltskonda rongijaamas kokku said, suundusime me hostli poole, kus hinna ja kvaliteedi suhe oli viimase peal: 10 euro eest saime nautida magusat und, isuäratavat hommikusööki, öist vaadet hostli katuselt merele ja mis peamine asukoht oli väga hea, otse kesklinnas. Ainuke miinus asja juures oli see, et õhtul koju tulles avastas Hanna oma voodist võõra tüdruku, õnneks oli toas veel 2 vakantset voodit, seega ‚njama problemi’.
Niisis kultuuriprogrammi raames külastasime me sultani haaremit ja sinist mošeed, kus pidi jalanõud jalast võtma ja sokkides sisenema. Kuna turiste oli palju võis iga meetri tagant kohata erinevat seltskonda, kellele giid jagas huvitavat informatsiooni. Ühe vene giidi jutust saime teada, et kuna sinine on kõige tähtsam värv türklaste jaoks, on ka siniste silmadega naised 20x rohkem hinnas. Sinisilmsed Anna ja Hanna said sellele tõestust tänaval jalutades ja turul (bazaaril, kus kõik võimalikud kaubaartikklid olid esindatud) käies. Muideks, nüüdsest võite Hannat kutsuda „honey”ks ja Annat „angel”iks..Ja kui need nimed ära tüütavad, võite meile öelda „most beuatiful thing, that I have seen today”.
Muidugi ei saa mainimata jätta, et vaibakaupmees kutsus Annat dekoratsiooniks ja lubas 1 päeva eest 1 vaiba. Anna rumaluke ei haaranud võimalusest kinni ja nii ei saanudki meist vastseid vaiba omanikke. Järgmine kord oleme siis targemad.

Bazaar oli ka õige koht enesehinnangu tõstmiseks ja enese proovile panekuks kauplemise vallas. Ostsime 35liirise salli 15 liiri eest. Muidugi jäime sellest peaaegu ilma, kuna müüja sai kurjaks meie lõputu tingimise peale, öeldes „te ei tahagi osta, teete ainult nalja”. Nali naljaks, aga nüüd ilus sall kaelas. Õnnelikud tehingu üle läksime me suure hurraaga väljapääsu otsima. Esmapilgul väiksena tundunud turg osutus hiiglaslikuks, sest pärast poolt tundi tiirutamist polnud meil õrna aimugi, kus võiks olla väljapääs, mille juures pidime me oma kaaslastega kokku saama. Lettide vahel murelike nägudega kiirustades kuulsime me iga meetri tagant „ hei, you are looking for me? I´m here”.. Kui mõnda meest sai juba 3 korda nähtud, otsustasime uut taktikat kasutada. Väljusime esimesest ettejuhtuvast uksest värske õhu kätte ja asusime oma sõpru otsima. Plaan B kandis vilja ja hilinesime ainult pool tundi.

Õhtu saatsime mööda hostli katusel vesipiibutades (Mille ostmine oli oluline osa reisi programmist. Kes ostis suurema, kes väiksema. Kelle oma töötas, kelle oma mitte). Veel mahtusid meie programmi kebabi söömised tänavanurgal, ja neid tänavanurki ei olnud mitte vähe. Teise päeva tippsündmuseks oli laevareis merel, mille kulminatsiooniks oli viibimine 15 minutit Aasia pinnal. Seega saame ka meie nüüd millegi erilisega uhkustada: füsioteraapi ainukesed erasmuse tudengid 2 kontinendil. Vastab see tõele, kallid kursakaaslased?





Peale 2 päeva puhkust ootas meid jälle ees 13h rongisõit ja Sofia igapäevane elu, mille üle kurta ei saa. Alati võõrasse linna minnes, tekib meil koduigatsust, ehk siis igatsus Sofia järgi.

Kokkuvõttes jäime me reisiga väga rahule ja kuna Türgi jättis meile sügava mulje (me ei osanud oodata, et see on nii modernne ja kaunis koht), plaanime me siia kindlasti kunagi tagasi tulla. Ja Istanbul on siiamaani parim koht, mida me oleme Erasmuse programmi ajal külastanud.

Saturday, March 31, 2007

Jalgpall – bulgarians are the best



Kolmapäeval (28.03) käisime hispaanlaste ja portugallastega jalgpalli vaatamas Euroopa MV kvalifikatsioonmäng Bulgaaaria vs Albaania. Kuna me ei ole erilised Bulgaaaria fännid, hoidsime salaja pöialt Albaaniale. Mäng ise oli suht ebahuvitav ja sündmustevaene, seis jäi 0:0. Mängu lõppedes õnnelikult kodupoole jalutades ja kõva häälega arutades, kust kana osta, haakisid meile sappa kohalikud, kes meie võõrkeellset vestlust kuulates tegid järelduse, et oleme albaanlased. Hispaanlane Pedro haarati juba kamba keskele ja tõotas kakluseks minna. Seekord päästis meid järgnev lause: Albanians, mother fuckers, bulgarians are the best.

Thursday, March 29, 2007

Bulgarian businessman

Bulgaarlased ei ole ärimehed vol.1
Kuna pooldame tervislikke eluviise, tekkis meil ükspäev praktikalt koju minnes vajadus turult puu- ja juurvilju osta. Esimese leti juures küsis Anna müüjalt kilekotti, et apelsine valida ja kotti laduma hakata. Naisterahvas ütles vihaselt: “Ei saa”. Suundusime, siis teise leti juurde, kus olime targemad: ei hakanud kotti küsimaga vaid kohe parimaid vilju valima. Anna, kui suurem bulgaaria keele oskaja sai aru, et müüja küsib mitut apelsini ta tahab ja ütles, et nelja ning peagi laoti tema apelsinid kaalule. Samal ajal ei teinud Hanna väljagi kui temalt midagi bulgaaria keeles küsiti ja valis tomateid edasi. Peagi tõstis müüja häält ja Hanna taipas, et midagi on valesti. Nimelt karjuti, et mitu sa võtsid, ega sa midagi kotti ei pistnud. Sellest piisas, et Hanna vihaselt tomatid tagasi virna viskas, lausus ne iskam (loe: ei taha) ja minema jalutas. Selle peale võttis vihane naine Anna apelsinid kaalult ja ütles: “Ja sina ei saa oma apelsine kah”
Siit moraal: Bulgaarias turule minnes naudi “head” teenindust ja ära vaeva enda pead parimate viljade valimisega.

Bulgaarlased ei ole ärimehed vol.2
Järgmisel päeval läbi turu kodu poole jalutades tekkis Hannal banaani isu. Kuna eelmise päeva intsidendi tõttu olime nüüd targemad, kiirustasime mööda müüjast, kelle olime välja vihastanud. Turu taga nurgas küsis Hanna viisakalt müüjalt: “Üks banaan palun.”. Aga loomulikult tuleb arvestada, et siinmaal ei käi asjad nii nagu meil ja seega oli vastuseks, et ühte banaani ei saa osta, ainult kobarakaupa.

...või siiski
Samal õhtul klubisse Jim Beam minnes hakkasime oma riideid garderoobi andma. Olime juba tänu eelmisele korrale kursis, et riidehoid maksab 1lev e. 8kr. Kuna ilmad on meil külmad, mitte nagu Eestimaal, kus peaaegu soe kevad käes, kandsime jope all ka kampsunit, mille me enesest mõistetavalt varrukasse panime. Siis aga selgus, et selle eest peame me makma 2levi ehk topelt – kallis lõbu see paljude riietega käimine siin Bulgaarias.

Sunday, March 25, 2007

Serbia

Makedooniast saime me reisimaitse suhu ja järgmisel nädalavahetusel põrutasime Serbiasse, kus ootasid meid Tartu SELL´i mängudelt tuttavad korvpalli poisid ja vutimuna ärimehed. Alguses ei sujunud kõik hästi. Piiripunktis kutsuti meid bussist välja ja hakkati küsimustega pommitama: kuhu te lähete, kelle juurde, mis ta nimi on, kus ta töötab, kus ta elab, mis ta tlf number on, kuna te tagasi tulete, palju teil raha on ja kes teil ikka bussipilet ka on? Kui küsimused said otsa, ei jäänud tolliametlikul muud üle, kui lasta 3 väga ohtliku (Anna sõbranna Julia oli külas) reisijat Eestist tagasi bussi ja üle piiri.Hoolimata sekeldustest piiril, tundsime endit 2 järgmist päeva printsessidena.Meie jaoks oli organiseeritud programm, mis oli väga tihe – välikohvikud, linna ekskurssion, söögikohad, käsipalli- ja korvpallivõistlus ning muidugi ei olnud kavast pidu välja jäetud, mis toimus ühe noormehe suvilas. Saime proovida ka ise valmistatud 50 kraadist rakiat, mis ei tundunudki nii hull.



Järgmisel päeval võtsime vabalt ja nautisime ilusat ilma ning linnapilti, mis meenutas meile natuke Tartut.


Kell 17.00 asusime kodu poole teele ja pärast 3h olime me õnnelikult Sofias, mille järele me imekombel igatsema olime hakanud.

Makedoonia

Pärast 6 nädalat Soofias leidsime, et tuleks aeg natuke ringi vaadata. Esimeseks valikuks osutus Makedoonia. Laupäeva varahommikul peale pidi ja paari tundi magamist asusime kaheksakesi teele – Anna, Hanna, Lienite Lätist ja 5 hispaanlast. 4 tundi bussiga ja olimegi Makedoonia pealinnas Skopjes. Bussis meie ees istunud mees osutus giidiks, nii et pidime tema lõputut juttu viisakalt kuulama. Mehe bulgaaria-vene segukeelse juttu peale tegid huvitatud ja mõistvat nägu ka hispaanlased, kes varem pole isegi kirillitsa tähti näinud. Aga mõned faktid said neile ka tõlgitud ja kõik olid õnnelikud. Teine abivalmis mees (piiril palus ta meid asja ostetud suitsupakke enda juures hoida) aitas meil bussijaamas taksot leida, sest ise meie vist poleks sellega hakkama saanud. Sorry aga neid autosid, mis osutusid meie taksodeks, võib meie maal ainult autolammutuses näha. Pärast ohtliku linnaekskursiooni taksoga jõudsime me hostlisse.
Panime oma asjad tuppa ja läksime linnaekskursioonile. Olime nagu tõelised turistid, kes oma fotoaparaate iga nurga peal plõksutasid. Aga ju siis on see seletatav sellega, et selles linnas oli palju vaatamisväärsusi erinevalt meie kodulinnast Sofiast.
Pärast väsivatavat trippi läksime poodi, et osta produkte ühise õhtusöögi valmistamiseks. Õhtul oli hostlis täielik chill-out. Omanik ja tema sõbrad olid natuke pilves ja kulgesid rahuliku muusika saatel toas ringi nagu kuutõbised. Meie aga sõime hispaania sõprade poolt tehtud tortillat ja maitsesime kooki, mis oli üllatuseks meie järjekordsele sünnipäevalapsele Kikole. Loomulikult ei puudunud calimotso ja hispaania muusika..
Järgmisel päeval oli sihiks turistide meelispaik Ohrid. Linn võlus meid oma ilusate vaadetega ja maitsva kalaga, mida ainult selle piirkonna järvedest püüda saab. Pärast 6 nädalat Sofias tundus see koht meile paradiisina.

Pärast kõike ilusat ja meeldivat järgnes 9-tunnine bussisõit koju, mis oli pehmelt öeldes väsitav. Ja teadmine, et pärast 1,5h magamist ootab meid ees praktika, ei teinud meid rõõmsamaks.
Vaatamata suurtele füüsilise energia kuulutustele, saime me palju vaimset energiat, mida meil oli vaja uue nädala alustamiseks.

Wednesday, March 14, 2007

Fiesta a la noche


Väike grupipilt

Kui neljapäevane pidu lõppes rahulikult, siis teisipäevase peo kohta, mille eesmärgiks oli lõbusalt Borisiga, sloveenia poisiga hüvasti jätta, seda öelda ei saa. Mitte, et draamat ja tragöödiat oleks saanud vaid hoopis komöödiat ja natuke “Santa-Barbarat”. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis olid ka mõned kaadrid seriaalist “Kutsuge Kobra 11”. Kui eelmises postituses mainisime, et turvamees tuli ainult korraks, siis seekord oli ta peo lõpuni. Me ei teagi täpselt kuidas ta meie koridoripeole sai, aga seal ta oli, naistemees ja tantsulõvi 2 in 1. Tema silmarõõmuks osutus Anna, kellega koos ta pilti teha tahtis ja tantsida loomulikult ka. Miskipärast ei olnud Anna eriti vaimustuses...ei tea küll miks?

Vamos a bailar!


Security & tema silmarõõm

Lisaks meeldivale seltskonnakaaslasele oli veel üheks hüveks, see et igaüks, kes soovis, sai tema security jakki selga proovida.

Hanna aka security


"Kutsuge Kobra 11"


Pedro aka security

Kõige suurem õnneseen oli Pablo, kes osutus töövarjupäeval väljavalituks ja sai turvaruumis ametit praktiseeerida.

Pablo aka security

Kuigi hispaanlased ei räägi inglise keelt, toimub Hannal, kes siiamaani teadis hispaania keeles ainult ühte fraasi – que hora es (mis kell on)?, suhtlemine edukalt ja just tema suust sünnivad uued ja populaarsed väljendid. Kui Hannalt küsiti que passa Hanna? Tuli kiirelt vastuseks: “Nothing que passa”, mida täna kuulsime juba mitukümmend korda.

Hispaanlased tulid veel ühele õigele järeldusele, Hannale ei meeldi hispaania muusika aga calimotso (vein kokaga) meeldib väga. Kuna hispaanlased olid jälle dj-d pidime muusika koha pealt silma kinni pigistama, pigem kõrva, ja ei jäänudki muud üle kui tantsida ja näidata kõiki tantsusamme, mida siin õppinud oleme ja erinevate kehaosade sheikimist ka. Hiljem küsis Hulia (hispaania tüdruk) murelikult: “Kas Eestis tantsitaksegi niimoodi?”

Sünnipäev on tore päev

Tundub, et märtsikuus lendab meil aeg pidude tähe all. Kõik sai alguse eelmisest neljapäevast (08.03), kui korraldasime üllatuspeo Hispaania sünnipäevalapsele, Pedrole, kuna järgmisel päeval oli Anna sünnipäev, saime kaks tähtsat sündmust ühendada. Kogunesime ühika kõrval olevas Championi kohvikus (mida me kutsume koopaks). Peitsime endid saali taha nurka, mille olime päeval ära ehtinud. Pedro arvas, et läheb sõpradega lihtsalt järjekordset cervezat võtma, aga oh üllatust, ees ootas teda hoopis 20 peolooma. Tore oli näha, et Peter oli nii üllatunud ja heatujuline. Lisaks rikkalikule söögilauale (friikad ja paneeritud kana) ootas sünnipäevalast veel üks armas surpriis, shokolaaditort 22 küünlaga, mille me kiiresti ära hävitasime. See ei olnud aga ainus tort sel õhtul...


Üllatustort


Pedro & chicas

Pidu jätkus ühika koridoris, kus toimusid erinevad mängud ja loomulikult ei saa me mööda minna ka hispaaania tantsudest ja calimotsost (vein kokaga). Kui kell lõi kaksteist ja algas uus päev, algasid ka üllatused Anna jaoks: kingitused ja karamellitort, mille kohta kõik ütlesid kui ühest suust, et nad ei ole parimat saanud.

Sünnipäevalapsed uutes rahvuslikes kostüümides


Pidu lõppes rahulikult, turvamees käis ainult korra kontrollimas, mis trall on toimumas:P