Preparty meie hubases ühikatoas;)
Reede on meil see päev, millal tähistame oma siinviibitud täisnädalaid (omamoodi tähtpäev ikka), ja kuna üks Läti tüdruk saabus lõpuks ka Bulgaaria maale, otsustasime me reedel klubisse minna. Enne seda uurisime me oma praktikasõpradelt kohalikete peopaikade kohta. Ühest suust soovitasid nad meile klubi Jim&Beam. Peab mainima, et suurim osa klubisid asub meie Studentski Gradis, ja peod kestavad esmaspäevast-pühapäevani! Alguses tundus imelikuna see, et 10 klubi asub 100 ruutmeetril. Pärast just see meid päästiski või siis mite. Aga alustame ikka algusest pihta. Enne peole minekut otsustasime me kokteile proovida, ei pea vist enam mainima, et hinnad olid rohkem, kui soodsad. Ning peale 23.00 asusime me oma eesmärgi poole – „kõige paremasse klubisse”. Ootused olid suured. Sisenesime kohalikete Falcki meeste loaga sisse. Kuna riidehoid maksis 1 Lev, ehk 8 krooni, siis olid enamus inimesi klubis ülariietega (meie muidugi mitte). Klubi interjöör oli viisakas ja modernne, aga lähemale vaatlusel hakkas meile silma üks kummaline tõsiasi: kõik istekohad olid klubis reserveeritud, kaasaarvatud pukid baarileti ääres. Kui me ettekandjalt infot vabade istekohtade kohta küsisime juhatas ta meid klubi taha nurka, seina äärde, kus oli üks vakantne baaripukk, kuhu me kolmekesi pidime ära mahtuma. Seadsime endid mugavalt sissse, kes istus, kes seisis ja siis tuli meie juurde teine nappides riietes baaridaam, kes ootas, et me midagi telliksime. Kui me inglise keeles ütlesime, et me veel mõtleme, ei saanud ta aru ja seisis edasi, pärast viit minutit sai meil villand ja tellisime mahlad. Ja siis algas show pihta. Keset klubi oli suur tool, nagu troon ja siis tulid plastmassist tõrvikute ja mõõkadegaa neiud kahekaupa ja hakkasid omavahel aeglaste rütmide saatel tantsima. Seega tegu ei olnud tavalise peoga, eripidu uue playboy modelli valimiseks vodka reklaami. Kummaline oli see, et kuigi neiud üritasid kogu hingest, ei olnud züriiliikmed eriti vaimustatud ja vaatasid hoopis klubirahvast, äkki otsiti nende seast uut talenti? Kuna aga meile õnn ei naeratanud ja uuteks talentideks me ei osutunud, siis läksime teise klubisse, mille nimeks Avenu. Aga ka seal ei olnud olukord parem, mõned peokülalised ja närvilised ettekandjad, kes jälle meie privaatsust rikkudes ootasid, et me midagi telliksime. Ja kui te arvasite, et Bulgaaria klubidesse minnakse tantsima, siis te eksite – klubisse minnakse jooma, sest tantsupõrandat ju ei ole. Kaks klubi täis üllatusi, oli üheks õhtuks rohkem kui küll, seega peale ühte olime me tagasi oma soojas ühikatoas ja krõbistasime õhtusöögist järelejäänud küpsiseid.
No comments:
Post a Comment