Tuulile ja Kärdile

Väljalõige Kärdi blogist 12.02. „Kui meil siis lõpuks päevitamisest kopp ees oli, siis suundusime Maspalomase liivaluidetele matkama – minikõrb keset turismilinna – omapärane kontrast, aga võrratult kaunis. Ja lilled ning palmipuud ümberringi. Selline vist ongi paradiis, kui vaid nii palju turiste poleks. „

Meil on väga hea meel, et teil seal paradiisisaarel hästi läheb. aga Bulgaaria versioon sellest oleks järgmine: kui meil haiglas krüoteraapia tegemisest kopp ees on, siis teeme me 82 aastasele mehele tuharalihaste massaazi. Huvitav kontrast, kas te ei arva?
Kas te ei viitsiks mõni nädal vahetust teha?

Esimene klubituur

Preparty meie hubases ühikatoas;)

Reede on meil see päev, millal tähistame oma siinviibitud täisnädalaid (omamoodi tähtpäev ikka), ja kuna üks Läti tüdruk saabus lõpuks ka Bulgaaria maale, otsustasime me reedel klubisse minna. Enne seda uurisime me oma praktikasõpradelt kohalikete peopaikade kohta. Ühest suust soovitasid nad meile klubi Jim&Beam. Peab mainima, et suurim osa klubisid asub meie Studentski Gradis, ja peod kestavad esmaspäevast-pühapäevani! Alguses tundus imelikuna see, et 10 klubi asub 100 ruutmeetril. Pärast just see meid päästiski või siis mite. Aga alustame ikka algusest pihta. Enne peole minekut otsustasime me kokteile proovida, ei pea vist enam mainima, et hinnad olid rohkem, kui soodsad. Ning peale 23.00 asusime me oma eesmärgi poole – „kõige paremasse klubisse”. Ootused olid suured. Sisenesime kohalikete Falcki meeste loaga sisse. Kuna riidehoid maksis 1 Lev, ehk 8 krooni, siis olid enamus inimesi klubis ülariietega (meie muidugi mitte). Klubi interjöör oli viisakas ja modernne, aga lähemale vaatlusel hakkas meile silma üks kummaline tõsiasi: kõik istekohad olid klubis reserveeritud, kaasaarvatud pukid baarileti ääres. Kui me ettekandjalt infot vabade istekohtade kohta küsisime juhatas ta meid klubi taha nurka, seina äärde, kus oli üks vakantne baaripukk, kuhu me kolmekesi pidime ära mahtuma. Seadsime endid mugavalt sissse, kes istus, kes seisis ja siis tuli meie juurde teine nappides riietes baaridaam, kes ootas, et me midagi telliksime. Kui me inglise keeles ütlesime, et me veel mõtleme, ei saanud ta aru ja seisis edasi, pärast viit minutit sai meil villand ja tellisime mahlad. Ja siis algas show pihta. Keset klubi oli suur tool, nagu troon ja siis tulid plastmassist tõrvikute ja mõõkadegaa neiud kahekaupa ja hakkasid omavahel aeglaste rütmide saatel tantsima. Seega tegu ei olnud tavalise peoga, eripidu uue playboy modelli valimiseks vodka reklaami. Kummaline oli see, et kuigi neiud üritasid kogu hingest, ei olnud züriiliikmed eriti vaimustatud ja vaatasid hoopis klubirahvast, äkki otsiti nende seast uut talenti? Kuna aga meile õnn ei naeratanud ja uuteks talentideks me ei osutunud, siis läksime teise klubisse, mille nimeks Avenu. Aga ka seal ei olnud olukord parem, mõned peokülalised ja närvilised ettekandjad, kes jälle meie privaatsust rikkudes ootasid, et me midagi telliksime. Ja kui te arvasite, et Bulgaaria klubidesse minnakse tantsima, siis te eksite – klubisse minnakse jooma, sest tantsupõrandat ju ei ole. Kaks klubi täis üllatusi, oli üheks õhtuks rohkem kui küll, seega peale ühte olime me tagasi oma soojas ühikatoas ja krõbistasime õhtusöögist järelejäänud küpsiseid.

Specialities in Bulgaria

Hommikul pärast Valentiinipäeva võis linnapildis näha tagajärgi eelmise päeva pidustustest:

Valentiinipäeva sündmused ei mõjutanud aga kuidagi järjekorda panga ukse taga - kell 8 hommikul on saba sama pikk nagu igal teisel hommikul (äkki oskate Teie vastata, miks on kirjutusmasinad pangaesisele kivimüürile ritta seatud?)

Kõik tahavad turvaliselt teisele poole teed saada, mitte ainult Hanna..

Autosid on linnaplidis mitmesuguseid, kes soovib lisadega...

... kes soovib ilma

Koomiks

Nüüd saate vahelduseks lugeda koomiksit meie praktikapäevast :)

1. Igal hommikul kl. 8.30 panevad Anna-Hanna ühes pisikeses ruumis Mariah Carey naeratava pilgu all valged kitlid selga, võtavad praktikapäevikud ja pastakad kaasa ja lähevad kõrvalasuvasse ruumi patsientide juurde...



2. Kõik patsiendid on kutsutud kella 8.30-ks hommikul, mis on muidugi hästi läbimõeldud, sest alates kl. 9.00 saavad kõik kohvipausile minna ja enda peal teraapiavahedeid proovida. Muide antud mehhanismi kutsume me "nameless aparatus"-ks.



3. Nagu kombeks, tekib päeva keskel nii tudengitel kui ka isegi bossidel söögiisu, mida käiakse peletamas hospitali kohvikus.. edno cappuchino ja sandwich s peleshka, molja - ja varsti võid juba nautida lillat värvi plastmasstoolidel plastmasstopsis kohvi ning suure saia vahele pandud kanafileet. Plussiks on eriti hubane õhkkond..

4. Personaalipoolse kohviku ülerahvastatuse tõttu võib jääda istmekohtadest ilma ja tudengid on sunnitud minema tavaliste klientide kohvikupoolele. Personaalipoolel jätkub aga sel ajal kauplemine talongidega, mille eest saadakse kilogrammide kaupa sinki, juustu ja mida iganes veel.

5. Peale lõunatamist istuvad väsinud tudengid pingil ja ootavad seda tarka ja kogenud patsineti, kes täiesti iseseisvalt teeb oma teaapiat madratsil.

6. Praktikapäeva loogiline lõpp..I can´t do without you,.. füsioteraapia...Homme hommikul samal ajal samas kohas.

will be continued...

Argielu

Heipsu, oleme nььd 3 pдeva praktikal kдinud.Ьkski fьsioterapeut meie osakonnas inglise keelt ei rддgi, seega oleme koos praktikantidega, kes oskavad meile inglise keeles infot anda. Kokku on meid ьheksa: Hanna, Anna, tьdruk Ukrainast (Oksana), Makedooniast (samuti Anna), Bulgaariast (Albena) ning 3 bulgaaria poissi (Ivan, Valentin ja Z-tдhega noormees)ja ьks Gьproselt. Inglise keelt rддgib makedoonia tьdruk ja ьks bulgaaria poiss. Seega nemad on kaks inimest, kelle tegemist me jдlgime ja kдime nedega kaasas. Patsiente on praegu vдhe, sest on gripiepideemia, mis on seni meid puutumata jдtnud. Peame seal hospitalis olema u 5h pдevas, aga nдeme kuidas tehakse u 2 patsiendiga pдevas teraapiat. Ьlejддnud aja, istume ja lobiseme niisama, nt tдna rддkisime sццgikohtadest ja toidu nimedest...sest siin ju kхik kirillitsa tдhed ja bulgaaria keeles, seega sццgikohta minnes vaevame me alati pead, millega vхiks tegu olla ja vхtame siis selle sццgi, mille nimest aru saame (nььdseks oleme muidugi targemad ja oskame hдid sццke tellida). Vahepeal kдime allkorrusel haigla kohvikus kohvi joomas, esimene kord vхtsime vхileiva ka, aga see nдeb siin tavaliselt selline vдlja, et pдts saia ja kanafilee vahel ja vдikse paki ketsupit saab kaa kaasa. Nad on siin erilised saiasццdikud, iga nurga peal on saiaputka....хnneks ei ole me veel siinmaal saiakesi proovinud. Eriti naljakas on, et hommikuti mььb ьks vanem mees haigla ees selliseid suuri parankasid, ise istub ta kokkupandaval toolil ja 2 saiakest on triibulise turukoti peale asetatud, nii tal see дri kдib seal (vдga ebastreiilne). Naljatame Annaga iga hommik selalt mццda minnes, ega sa saiakest ei taha.

Tдna tahtsin Hanna esimest korda haiglas wc-sse minna, ьks tьdruk nдitas talle selle asukoha, lдbi tagaruumi, kus pidevalt suitsetatakse (kujutate ette, et haigla tagaruumis pidevalt suitsetatakse ja pдrast minnakse inimestega tegelema). Okei, aga wc oli lihtsalt auk pхrandas....wc personalile, eriti peen vдrk. Muide bulgaarlastel on tдielik „manjana“ mentaliteet, nt me pole siiamaani oma ьhikatoa eest renti maksnud, sest iga kord kui me seda teha ьritame цeldakse – zavtra – ise teavad kui ььri ei taha. Muide me elame ju hotelli poolel ja seega koristatkse iga esmaspдeva hommikul meie tuba дra, elame nagu kuninga kassid.

Asjaajamine siin ikka longab tдiega, nt me tahtsime endale kohalikke ьliхpilaspileteid, et bussis soodukat saada, kui me seda kьsisime, siis jдrgnes vдlisьliхpilastalitluse kontoris jдlle 10 minutiline omavaheline vestlus bulgaaria keeles ja seejдrel цeldi: It's too complicated, no sorry aga me ei taha ju bussisхidu eest topelt maksta, kui me ju tglt siin хpime. Nemad muidugi ьtlesid, et ostke tдispilet, see ei ole kallis. Loodame, et haiglas saab mхnele kхrgemale isikule sellest rддkida ja siis ehk saame sooduskaaardi osata, mis poole odavam.

Et kooli raamatukogus inglise keelset kirjandust saada peame seda tellima ja kohapeal lugema, raamatuid saab 3-4 kaupa, sest rohkem pidi neile fььsiliselt koormavaks muutuma nagu me aru saime. Tellisime tдnaseks raamatuid ja lubasime kell 2 praktikalt tulla, jхudsime aga hiljem kell pool neli ja nad ьtlesid sorry te lubasite kell 2 tulla, enam ei ole vхimalik, mis sest et raamatukogu oli veel pool tundi lahti ja raamatud seisid lauanurgal...okei tuleme siis homme kell kaks (loodan, et siis on raamatud veel siin, sest kui me midagi vene-inglise-eesti segakeeles kьsime, et endid neile arusaadavaks teha, vastavad nad meile loomulikult bulgaaria keeles ja me ei ole kindlad, kas mхistame neid хigesti.)

Varsti peaksime ka ise patsientidega tegelema hakkama, aga me ei kujuta ette kuidas see vхimalik on kui me bulgaaaria keelt ei oska...impossible. Ьritame ka nats bulgaaaria keelt хppida – tere, tere hommikust, -хhtust, -lхunast, head aega, arve palun, kanafilee, kala, supp jne – on juba selge. Kхige keerulisem on muidugi peanoogutus ja -raputus – me pole siiani harjunud, et kui midagi vдljas sххmas kдies tellin, siis nad raputavaad pead. Algul kui me veel ei teadnud, et see siin teistmoodi on, siis me olime pдris segaduses – kьsisime kas teil ei ole seda vхi? Nemad loomulikult ei mхistnud meie vххrkeelset kьsimust ja siis tekkiski segadus. Tдna hommikul bussiga praktikale minnes, palus ьks nain, et Hanna ta bussipileti дra komposteeriks. Hanna noogutas muidugi selle peale, хnneks kхrvalistuv Anna oli viisakam ja komposteeris pileti.Muideks, pileti komposteerimine on ьpris keeruline protseduur, sest kompostrid asuvad kaheste pinkide kхrval akna kьljes (pikad kдed tulevad siin kasuks) ja vahe, kuhu pilet tuleb pista on mm tдpsusega piletiga ьhesurune.
Bussiga sхitmine siin on ьldse ekstreemne tegevus – bussijuht avab uksed enne peatumist ja hakkab sхitma lahtiste ustega. Seega peab olema kiire ja vilunud, et ellu jддda. Siin on kombeks bussipiletid istemele jдtta (parem isegi pхrandale visata). See on hea, et kohalikud muretsevad kaasmaalaste eest, kellel pole raha piletit osta, igaьks saab enda дranдgemise jдrgi pileti valida, kas siis maast vхi istmelt. Ja kui хhtul viimase bussiga koju tuleme, on bussijuhi sхbranna,kes tegevusetust trotsides oma kallimaga pдeva otsa kaasas sхidab, nii kohusetundlik, et korjab vedelevad piletid ьles ja viskab bussiaknast vдlja.

tsau-tsau (populaarne ja meie lemmik hyvastijatt siinmaal) :)

HUVITAV FAKT

Kas te teadsite, et Bulgaarias tähendab pearaputus eituse näitamiseks hoopis jaatust ja vastupidi. Hakkame juba varsti harjuma, et kohvikus arvet küsides raputatakse pead...

REEDE, ESIMENE PÄEV PRAKTIKAL

Liiklusummikutest hoolimata jõudsime õnnelikult oma esimesse praktikakohta – sõjaväe haiglasse. Kord on seal karm, uksel võtsid meid vastu politseinikud, kes uurisid, kes oleme ja kuhu läheme. Saime ilusti haiglasse sisse. Õnneks valmistas nädalane siinviibimine meid ette, et leppida haigla kehva seisukorraga, mis liialdamata oli oma interjöörilt ajamasinas vähemalt 25 aastat tagasi. Füsioteraapiaruumi sisenedes tutvustati meid kõigile sealviibijatele, arstid, füsioterapeudid, praktikandid. Loeti peale sõnad praktika aegade kohta ja mainiti viit aruannet, mis meil koostada tuleb. Meie „ülemus“ on Maria, tundus väga karm naine, ei ühtegi emotsiooni, naeratusest rääkimata. Saatsime oma esimesed tunnid praktikal mööda vaatluse tähe all. Füsioteraapia teostus nägi välja nagu meilgi, siiski olid mõned asjad, mis meid üllatasid. Näiteks külmaravi: plastmasstopsis oli külmutatud jääkamakas, mille sisse oli torgatud puupulk ja selle palja jäätükiga hõõruti enne teraapia alustamist patsiendi jalga.

Olid mõned patsiendid, kes ütlesid tere ja heitsid keset teraapiaruumi olevale madratsile pikali ja hakkasid ise võimlema, keegi ei vaadanud, millega see patsient parasjagu tegeleb ja kas ta teeb seda õigesti...kummaline (Olgugi, et pt on juba palju kordi teraapiat saanud ja harjutused selged, aga meie arust võiks ikka mingi järelvalve olla). Saime esimesel korral ka ise käe külge panna: Praktikandid tegid massaaži ja meil kästi ka kohe tegutsema hakata, nii me siis mudisime kahekesi ühte inimest, mingit kindlat ja ühtset süsteemi ei kujunenud, kas patsient sellest kasu sai või mõnugi tundis, kes teab?

Haigla oli suur ja ühest osakonnast teise saamiseks, pidi liftiga minema keldrikorrusele, kus tunkedes töömehed midagi parandasid, sealt teise koridori otsa (oma 100m) ja jällegi liftiga ülesse.

Miskipärast küsiti meilt mitu korda ega te wc-sse minna ei taha, kas meil olid tõesti siis nii ärahirmutatud näod peas Kui me ütlesime, et praegu pole vajadust, siis lisati, et kui vajadus peaks tekkima, siis öelge Mariale. Selge, Bossile peab ütlema, millal tuleme, millal läheme ja millal wc-ssse minna tahame.

Kuigi teraapiaruum oli üldjoontes mustvalge, oli seinal ka üks kirju plakat (ainus plakat terves ruumis). Sellel oli kujutatud poolpaljas meela näoga naine ja kõrval oli tekst:
I can't do without you – VODKA. ...No comments...

Peale praktikat läksime füsioteraapia dekanaati, raamatukogu kaarte tegema. Kuna olime seal esmakordselt ja ei teadnud, kus raamatukogu võiks asuda, vaatasime erinevaatesse ruumidesse. Ühes loenguruumis nägime me kahte noort istumas, üks läitis parasjagu suitsule tuld, koridori tagasi jõudes nägime esimese asjana silti no smoking.

Nyyd hakkab pihta siis see, mille parast me siia tulime..

BULGAARLASED ON PATRIOODID

Aleksandr Nevski katedral...

31 jaaanuar on Bulgaarias püha, missugune täpselt, sellest me kahjuks aru ei saanud. See kuupäev oli meil ähmaselt meeles kooli kodulehekülje kalendrist ja kinnitust sellele, et midagi tähistatakse saime, kui nägime majade küljes lippe lehvimas. Saime jälle turiste mängida ja oma fotoaparaaate klõpsutada, kui nägime jalutades katkiste akendega, võssa kasvanud ja prügihunniku alla mattunud aiaga maja – mis aga peamine lipp oli masti tõmmatud.

Pärast mõnetunnist jalutust tundsime, et kõht hakkab tühjaks minema. Astusime sisse türklaste kebabi putkasse. Lõhnad olid isuäratavad, kuid mis on menüüs kirjas sellest me küll aru ei saanud. Küsisime ühelt noormehelt, mida ta sööb ja tema ütles teenindajale, et me soovime ka sama. Leti taga valmistasid toite türgi mehed, kes juba meie sisenemise ajal vaatasid meid väga uudishimulikult. Kui nad meie kebabe valmistama hakkasid, ei saanud me leti poole vaadatagi, sest kõige vanem neist saatis meile õhusuudlusi. Kui me küsisime noorematelt kokkadelt, kas te teate, kus Eesti asub, näitasid nad kõigepealt näpuga suunda ja seejärel hakkasid nad omavahel arutama: „Eesti, Aafrika...“ Kui me ütlesime, et Eesti ei asu Aafrikas, said nad meie peale kurjaks ja ütlesid, et nad räägivad omavahel. Komplimente ja õhusuudlusi silmas pidades oleksid nad võinud meile ikka parema kebabi valmistada.

Tegime linnas väikese kultuuriprogrammi. Lõime kaardi lahti ja otsisime peamised kirikud ja valitsushooned üles. Alexander Nevski nimelist katedraaali imetledes, läks Hannal nii hästi, et Bulgaaria tähtsad tegelased palusid tal endid pildistada. Pärast paari klõpsu hüppasid nad vilkuritega varustatud bussi, mille ees kaks mundris meest juba ootasid ja kihutasid minema. Meil jäi ainult üle ainult arvata, mis meestega tegu oli.

Pärast mõnetunnist jalutust tundsime, et kõht hakkab tühjaks minema. Astusime sisse türklaste kebabi putkasse. Lõhnad olid isuäratavad, kuid mis on menüüs kirjas sellest me küll aru ei saanud. Küsisime ühelt noormehelt, mida ta sööb ja tema ütles teenindajale, et me soovime ka sama. Leti taga valmistasid toite türgi mehed, kes juba meie sisenemise ajal vaatasid meid väga uudishimulikult. Kui nad meie kebabe valmistama hakkasid, ei saanud me leti poole vaadatagi, sest kõige vanem neist saatis meile õhusuudlusi. Kui me küsisime noorematelt kokkadelt, kas te teate, kus Eesti asub, näitasid nad kõigepealt näpuga suunda ja seejärel hakkasid nad omavahel arutama: „Eesti, Aafrika...“ Kui me ütlesime, et Eesti ei asu Aafrikas, said nad meie peale kurjaks ja ütlesid, et nad räägivad omavahel. Komplimente ja õhusuudlusi silmas pidades oleksid nad võinud meile ikka parema kebabi valmistada.