Üllatused jätkuvad:)

Eile oli meil päris tihe päev. Hommikul kolisime me Ühika toast Hotelli tuppa. Suurt erinevust ei olnud, vaade oli ainult teistsugune ja vaip põrandal. Kui me oma võtit vahetasime, loeti meile sõnad peale, et kui te lahkute ärge siis pesuvahendeid ja MADRATSEID kaasa võtke.. Kujutage ette, lennukis on lubatud 23 kg pagasit ja meie võtame 10 aastat vana madratsi ühika toast kaasa. Pärast Tln lennujaamas otsime lindilt oma madratsit. Aga ju siis varem on siin selliseid asju ette tulnud...

Vaade hotelliaknast

Käisime ka esimest korda jõusaalis, mis aknast paistis (nagu varem mainitud) Ujula 4 jõusaal, aga tegelikkuses oli see hoopis hullem (Kas te oskate seda endale ette kujutada?). Kui me selle keldrist üles leidsime ja sisenesime jäid seal olnud 15 jõujurakad vait. Tundub, et naisi seal ei käi, eriti nii heledaverelisi. Aga õnneks peale paari minutit endine sumin taastus. Meie aga avastasime, et peale kangi ei olnud seal ühtegi jõumasinat. Meie ümber olid kõik kohalikud jõutõstjad. Kui Anna hakkas varbseinal kõhulihastele harjutust tegema, uuris ta enne sinna ronimist, kas see ikka vastu peab. Pärast seeriat selgus, et varbsein oli piisavalt tugev, aga kätele jäänud tolmukorda ja baktereid ei suutnuks isegi Safeguard hävitada. Kui me üpris raske kangiga poolkükke tegime, käisid meeste pead nagu pendlid ülesse-alla. Aga lugu on selline, et järgmised 3 kuud peavad nad meiega harjuma. Üks noormees oli juba nii kena, et ulatas vajalikku kangiketast.

Täna ärgates olid meil lihased valusad ja otsustasime ujuma minna. Kuna väljas oli külm valisime me paketi ujula ja saun. Kui me ujulasse sisse saime, hakkasime huvi tundma, kuidas saada sauna ja kuidas meid eristada nendest, kes ainult ujula pileti võtsid. Selgus, et saun on hoopis teises tiivas ja sinna saamiseks peame me trikoodega läbi fuajee minema, kust me ennem piletid ostsime ja kus rahvas palitutega ringi liigub ja kohvikus istub. Nendest mööda minnes, mõtlesime kas on see normaalne või mitte? Saunatädi oli hästi tore, seletas meile bulgaaria keeles kõik ära. Kui Anna hakkas oma trikood seljast võtma (nagu Auras kombeks), tuli Hanna väga heale järeldusele - mehed ja naised on arvatavasti ühes saunas. Niipea kui me saime oma rätikud lavale laotatud, olid mehed platsis. Ühega saime kenasti vene keeles suhelda.


Millal tuleb küll see aeg, kui me oma ühiku, vabandust hotelli, toast välja minnes enam ühegi asja peale ei üllatu. Näiteks meie arust on naljakas, kui kesklinna ühel peatänaval tuleb vastu üks blondeeritud peaga noormees pika sabaga kirka seljas.


Olge mõnusad ja tundke väikestest asjadest rõõmu;)

Reidikad Bulgaariast

Ikkagi Euroopa Liit!!! (check the bus ticket)

Populaarne pannkoogiputka kesklinnas, saab kindlasti meie lemmikkohaks siin Sofias

Ilus vaade meie yhika aknast, eks ole? (esimeses yhika toas)

back to life

Pühapäeva hommik. Esimest korda siinviibitud aja jooksul paistab päike. Bulgaaria lõpuks naeratas meile. Kui hommikul unisena akna juurde jõudsime, ei saanud me algul oma udusest aknast aru, kas tegu on pilvedega, või hoopis millegi muuga. Kui akna lahti tegime, paistis seal lumiste tippudega mägi. Hannal tekkis kohe isu lumelauaga sõitma minna või lihtsalt seal gondliga sõita.

Peaksime vist tagasihoidlikult mainima, et iga hommik algab meil sportides - jookseme ja võimleme kohalike tervisesportlaste uudishimulike pilkude all. Enamik neist on siiamaani olnud mehed, mille vastu meil muidugi midagi ei ole J Varsti tahame me jõuda jõusaali, mis meenutab väljast vaadates kangesti ülikooli ujula 4 spordihoone jõusaali. Kodune tunne tuleb. Ja uusi sõpru leiame loodetavasti ka.

Esimese postituse leevenduseks mainime, et Sofia suurimat ja uhkemat kaubanduskeskust külastades saime me esimesest depressioonihoost üle. Lisaks ägedatele poodidele, on seal ka 6 saaliga kino ja mis kõige tähtsam, leidsime WiFit, mida me varastame koridori pingil restorani kõrval. Restorani nimi on Fancy ja seda ta on ka. Noormees, kes meile linna tutvustas, rääkis, et Bulgaarias ei ole keskklassi. 20% on kõrgete sissetulekutega (võrreldav palgatase Euroopaga) ning ülejäänud 80% väga kehva elatustasemega. Seega Fancys istuski see 20% elanikkonnast.

Üks pluss siinolekul on veel – odavad hinnad (kui mitte arvestada Roberto Cavalli või D&G butiikide hindu), nt. kohaliku veinipudel maksab u. 15 krooni, suur pizza lõik uhke kaubanduskeskuse pizza baaris maksab 1.50 Lev ehk 12 krooni. Ja mis peamine, ühika kõrval asuvas pubis on 50ml tequilat 8 krooni. Kui Hanna võrdles seda kogust oma 50ml lõhnaõli pudeliga, tundus, et meil saab siin lõbus olema.

Nüüd lähme me linna peale uusi seiklusi, unustamatuid toiduelamusi otsima ning ennast kohalikku ellu integreerima.

Esimesed muljed:)

Tere päevast, kallid lugejad! Jõudsime lõpuks vastse Euroopa Liidu riigi pinnale. Ei tea küll, mille alusel neid riike valitakse, aga loodame, et elu siin läheb paremaks. Kui mitte meie siinviibimise ajal, siis tulevikus.

Nüüd, aga räägiks meie reisi algusest. Tallinna lennujaamas selgus, et meie esimene lend Prahasse hilineb 1,5h. Esimene mõte oli, et siis me jääme ju teisest lennust maha, aga dispetšer ütles” rahustuseks”, et kõik lennud Prahast hilinevad vähemalt 2h, ei pea üldse muretsema. 1,5h asemel väljus lennuk Tlnst hoopis 3h hiljem. Saabudes Prahasse spurtisime me ühest lennujaama otsast teisse, kus selgu, et lennuk väljub 19.10 asemel 4.25 a.m. Seda me juhuslikult kuulsime pealt teiste reisijate jutust (tšehhi keeles). Seega ei olnud me ainukesed „õnnelikud”, kes pidid 9h sisustama. Õnneks tuli Mariliis lennujaama, kes tegi meile Praha linna ekskursiooni ja me saime degusteerida kohalikku alkoholi. Suundusime viimase metrooga tagasi lennujaama, kus me saime toidutalonge 200 eesti krooni väärtuses. Aga uskumatul kombel tuli meil nende kulutamiseks palju vaeva näha. ¼ grillkana ei tahtnud kl.2 öösel kuidagi alla minna. Enne lennuki väljumist, jõudsime me katsetada Praha lennujaama pinkide mugavust magamiseks. Sofia lennuk jõudis kohale umbes 8.30, kus meid tervitas väsinud näoga tütarlaps, kes oli ekslikult kella 5ks lennujaama tulnud, lootuses meid sealt leida.

Enne linna ja kohaliku eluga tutvumist näitas kontrasti juba lennujaama WC, mis sarnases 10 aasta taguse kooli WC-ga. Sõites lennujaamast ühika juurde nägime 9-kordseid maju, kus igal ühel oli oma satipann ja räbalad kuivasid rõdul (äkki olete seoses Bulgaaria Euroopa Liitu minekuga Postimehest pilte näinud?). Uskumatu, aga ühiselamu tuba on vastremonditud (vist eestlaste tulekuks). Enne, kui saime uinakut teha, tuli hulgaliselt pabereid korda ajada. Selleks läksime ühika komandandi kabinetti, kelleks osutus karmisõnaline naine, kellel oli pläru hambus. Suht harjumatu värk meie jaoks, see oleks umbes sama kui läheks Priit Eelmäe kabinetti ja tal oleks suits ees. Selle üle ei tohiks enam üllatudagi, et telefonid olid kettaga ja arvuti aastast 85.

Pärast uinakut, näitas üks noormees (kes oskas isegi inglise keelt) meile ümbrust. Eestis olles uurisime me Sofia kaarti, kus oli palju rohelist ala nimega PARK. Sõites bussiga linna poole nägime me metsaalust, kuhu oli prügi visatud ja üks naine kõndis seal suure turukotiga, ja meie imestasime, mis ta seal teeb ja kuidas ta üldse julgeb sellises kohas käia. Pärast veel kord kaardi uurimist, saime me aru, et see ongi park.

Õnneks kesklinn oli päris euroopalik v.a. kioskid bussipeatuses, kus aknad olid segi löödud ja arvatavasti terve linn kasutas seda prügilana. Peatänaval šopates nägime bulgaaria koorekihti, naistel oli lõunaajal juba selline meik, et ise ei julgeks sellisega klubissegi minna.

Olgu selle linnapildiga kuidas on, aga kõige nukram on see, et me oleme esimesed erasmuslased sellel aastal siin ülikoolis. Järgmised tulevad 2-3 nädala pärast. Sinnamaani üritame tutvust sobitada kohalikega, näiteks ühika kõrval asuva kohviku teenindajatega. Kes muide soovitas meile ühte suppi, mis koosnes valget värvi leemest ja pekitükidest, mida kõigesööja Anna täna tühja kõhuga ära ei söönud.

Inglise keelega siin eriti hakkama ei saa (üritame suhelda vene keele ja žestide abil); pangakaardiga vist terves linnas maksta ei saa (isegi mitte kõige fancymates poodides) ning WiFi-st me parem ei räägi.

Jääme ootama esmaspäeva, millal selgub meie edasine tegevusplaan. Seni üritame mitte masenduda, vähem Eestist mõelda ja vihma trotsides tegevust leida.