Jalgpall – bulgarians are the best

Kolmapäeval (28.03) käisime hispaanlaste ja portugallastega jalgpalli vaatamas Euroopa MV kvalifikatsioonmäng Bulgaaaria vs Albaania. Kuna me ei ole erilised Bulgaaaria fännid, hoidsime salaja pöialt Albaaniale. Mäng ise oli suht ebahuvitav ja sündmustevaene, seis jäi 0:0. Mängu lõppedes õnnelikult kodupoole jalutades ja kõva häälega arutades, kust kana osta, haakisid meile sappa kohalikud, kes meie võõrkeellset vestlust kuulates tegid järelduse, et oleme albaanlased. Hispaanlane Pedro haarati juba kamba keskele ja tõotas kakluseks minna. Seekord päästis meid järgnev lause: Albanians, mother fuckers, bulgarians are the best.

Bulgarian businessman

Bulgaarlased ei ole ärimehed vol.1
Kuna pooldame tervislikke eluviise, tekkis meil ükspäev praktikalt koju minnes vajadus turult puu- ja juurvilju osta. Esimese leti juures küsis Anna müüjalt kilekotti, et apelsine valida ja kotti laduma hakata. Naisterahvas ütles vihaselt: “Ei saa”. Suundusime, siis teise leti juurde, kus olime targemad: ei hakanud kotti küsimaga vaid kohe parimaid vilju valima. Anna, kui suurem bulgaaria keele oskaja sai aru, et müüja küsib mitut apelsini ta tahab ja ütles, et nelja ning peagi laoti tema apelsinid kaalule. Samal ajal ei teinud Hanna väljagi kui temalt midagi bulgaaria keeles küsiti ja valis tomateid edasi. Peagi tõstis müüja häält ja Hanna taipas, et midagi on valesti. Nimelt karjuti, et mitu sa võtsid, ega sa midagi kotti ei pistnud. Sellest piisas, et Hanna vihaselt tomatid tagasi virna viskas, lausus ne iskam (loe: ei taha) ja minema jalutas. Selle peale võttis vihane naine Anna apelsinid kaalult ja ütles: “Ja sina ei saa oma apelsine kah”
Siit moraal: Bulgaarias turule minnes naudi “head” teenindust ja ära vaeva enda pead parimate viljade valimisega.

Bulgaarlased ei ole ärimehed vol.2
Järgmisel päeval läbi turu kodu poole jalutades tekkis Hannal banaani isu. Kuna eelmise päeva intsidendi tõttu olime nüüd targemad, kiirustasime mööda müüjast, kelle olime välja vihastanud. Turu taga nurgas küsis Hanna viisakalt müüjalt: “Üks banaan palun.”. Aga loomulikult tuleb arvestada, et siinmaal ei käi asjad nii nagu meil ja seega oli vastuseks, et ühte banaani ei saa osta, ainult kobarakaupa.

...või siiski
Samal õhtul klubisse Jim Beam minnes hakkasime oma riideid garderoobi andma. Olime juba tänu eelmisele korrale kursis, et riidehoid maksab 1lev e. 8kr. Kuna ilmad on meil külmad, mitte nagu Eestimaal, kus peaaegu soe kevad käes, kandsime jope all ka kampsunit, mille me enesest mõistetavalt varrukasse panime. Siis aga selgus, et selle eest peame me makma 2levi ehk topelt – kallis lõbu see paljude riietega käimine siin Bulgaarias.

Serbia

Makedooniast saime me reisimaitse suhu ja järgmisel nädalavahetusel põrutasime Serbiasse, kus ootasid meid Tartu SELL´i mängudelt tuttavad korvpalli poisid ja vutimuna ärimehed. Alguses ei sujunud kõik hästi. Piiripunktis kutsuti meid bussist välja ja hakkati küsimustega pommitama: kuhu te lähete, kelle juurde, mis ta nimi on, kus ta töötab, kus ta elab, mis ta tlf number on, kuna te tagasi tulete, palju teil raha on ja kes teil ikka bussipilet ka on? Kui küsimused said otsa, ei jäänud tolliametlikul muud üle, kui lasta 3 väga ohtliku (Anna sõbranna Julia oli külas) reisijat Eestist tagasi bussi ja üle piiri.Hoolimata sekeldustest piiril, tundsime endit 2 järgmist päeva printsessidena.Meie jaoks oli organiseeritud programm, mis oli väga tihe – välikohvikud, linna ekskurssion, söögikohad, käsipalli- ja korvpallivõistlus ning muidugi ei olnud kavast pidu välja jäetud, mis toimus ühe noormehe suvilas. Saime proovida ka ise valmistatud 50 kraadist rakiat, mis ei tundunudki nii hull.



Järgmisel päeval võtsime vabalt ja nautisime ilusat ilma ning linnapilti, mis meenutas meile natuke Tartut.


Kell 17.00 asusime kodu poole teele ja pärast 3h olime me õnnelikult Sofias, mille järele me imekombel igatsema olime hakanud.

Makedoonia

Pärast 6 nädalat Soofias leidsime, et tuleks aeg natuke ringi vaadata. Esimeseks valikuks osutus Makedoonia. Laupäeva varahommikul peale pidi ja paari tundi magamist asusime kaheksakesi teele – Anna, Hanna, Lienite Lätist ja 5 hispaanlast. 4 tundi bussiga ja olimegi Makedoonia pealinnas Skopjes. Bussis meie ees istunud mees osutus giidiks, nii et pidime tema lõputut juttu viisakalt kuulama. Mehe bulgaaria-vene segukeelse juttu peale tegid huvitatud ja mõistvat nägu ka hispaanlased, kes varem pole isegi kirillitsa tähti näinud. Aga mõned faktid said neile ka tõlgitud ja kõik olid õnnelikud. Teine abivalmis mees (piiril palus ta meid asja ostetud suitsupakke enda juures hoida) aitas meil bussijaamas taksot leida, sest ise meie vist poleks sellega hakkama saanud. Sorry aga neid autosid, mis osutusid meie taksodeks, võib meie maal ainult autolammutuses näha. Pärast ohtliku linnaekskursiooni taksoga jõudsime me hostlisse.
Panime oma asjad tuppa ja läksime linnaekskursioonile. Olime nagu tõelised turistid, kes oma fotoaparaate iga nurga peal plõksutasid. Aga ju siis on see seletatav sellega, et selles linnas oli palju vaatamisväärsusi erinevalt meie kodulinnast Sofiast.
Pärast väsivatavat trippi läksime poodi, et osta produkte ühise õhtusöögi valmistamiseks. Õhtul oli hostlis täielik chill-out. Omanik ja tema sõbrad olid natuke pilves ja kulgesid rahuliku muusika saatel toas ringi nagu kuutõbised. Meie aga sõime hispaania sõprade poolt tehtud tortillat ja maitsesime kooki, mis oli üllatuseks meie järjekordsele sünnipäevalapsele Kikole. Loomulikult ei puudunud calimotso ja hispaania muusika..
Järgmisel päeval oli sihiks turistide meelispaik Ohrid. Linn võlus meid oma ilusate vaadetega ja maitsva kalaga, mida ainult selle piirkonna järvedest püüda saab. Pärast 6 nädalat Sofias tundus see koht meile paradiisina.

Pärast kõike ilusat ja meeldivat järgnes 9-tunnine bussisõit koju, mis oli pehmelt öeldes väsitav. Ja teadmine, et pärast 1,5h magamist ootab meid ees praktika, ei teinud meid rõõmsamaks.
Vaatamata suurtele füüsilise energia kuulutustele, saime me palju vaimset energiat, mida meil oli vaja uue nädala alustamiseks.

Fiesta a la noche

Väike grupipilt

Kui neljapäevane pidu lõppes rahulikult, siis teisipäevase peo kohta, mille eesmärgiks oli lõbusalt Borisiga, sloveenia poisiga hüvasti jätta, seda öelda ei saa. Mitte, et draamat ja tragöödiat oleks saanud vaid hoopis komöödiat ja natuke “Santa-Barbarat”. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis olid ka mõned kaadrid seriaalist “Kutsuge Kobra 11”. Kui eelmises postituses mainisime, et turvamees tuli ainult korraks, siis seekord oli ta peo lõpuni. Me ei teagi täpselt kuidas ta meie koridoripeole sai, aga seal ta oli, naistemees ja tantsulõvi 2 in 1. Tema silmarõõmuks osutus Anna, kellega koos ta pilti teha tahtis ja tantsida loomulikult ka. Miskipärast ei olnud Anna eriti vaimustuses...ei tea küll miks?

Vamos a bailar!


Security & tema silmarõõm

Lisaks meeldivale seltskonnakaaslasele oli veel üheks hüveks, see et igaüks, kes soovis, sai tema security jakki selga proovida.

Hanna aka security


"Kutsuge Kobra 11"


Pedro aka security

Kõige suurem õnneseen oli Pablo, kes osutus töövarjupäeval väljavalituks ja sai turvaruumis ametit praktiseeerida.

Pablo aka security

Kuigi hispaanlased ei räägi inglise keelt, toimub Hannal, kes siiamaani teadis hispaania keeles ainult ühte fraasi – que hora es (mis kell on)?, suhtlemine edukalt ja just tema suust sünnivad uued ja populaarsed väljendid. Kui Hannalt küsiti que passa Hanna? Tuli kiirelt vastuseks: “Nothing que passa”, mida täna kuulsime juba mitukümmend korda.

Hispaanlased tulid veel ühele õigele järeldusele, Hannale ei meeldi hispaania muusika aga calimotso (vein kokaga) meeldib väga. Kuna hispaanlased olid jälle dj-d pidime muusika koha pealt silma kinni pigistama, pigem kõrva, ja ei jäänudki muud üle kui tantsida ja näidata kõiki tantsusamme, mida siin õppinud oleme ja erinevate kehaosade sheikimist ka. Hiljem küsis Hulia (hispaania tüdruk) murelikult: “Kas Eestis tantsitaksegi niimoodi?”

Sünnipäev on tore päev

Tundub, et märtsikuus lendab meil aeg pidude tähe all. Kõik sai alguse eelmisest neljapäevast (08.03), kui korraldasime üllatuspeo Hispaania sünnipäevalapsele, Pedrole, kuna järgmisel päeval oli Anna sünnipäev, saime kaks tähtsat sündmust ühendada. Kogunesime ühika kõrval olevas Championi kohvikus (mida me kutsume koopaks). Peitsime endid saali taha nurka, mille olime päeval ära ehtinud. Pedro arvas, et läheb sõpradega lihtsalt järjekordset cervezat võtma, aga oh üllatust, ees ootas teda hoopis 20 peolooma. Tore oli näha, et Peter oli nii üllatunud ja heatujuline. Lisaks rikkalikule söögilauale (friikad ja paneeritud kana) ootas sünnipäevalast veel üks armas surpriis, shokolaaditort 22 küünlaga, mille me kiiresti ära hävitasime. See ei olnud aga ainus tort sel õhtul...


Üllatustort


Pedro & chicas

Pidu jätkus ühika koridoris, kus toimusid erinevad mängud ja loomulikult ei saa me mööda minna ka hispaaania tantsudest ja calimotsost (vein kokaga). Kui kell lõi kaksteist ja algas uus päev, algasid ka üllatused Anna jaoks: kingitused ja karamellitort, mille kohta kõik ütlesid kui ühest suust, et nad ei ole parimat saanud.

Sünnipäevalapsed uutes rahvuslikes kostüümides


Pidu lõppes rahulikult, turvamees käis ainult korra kontrollimas, mis trall on toimumas:P

Elu nagu filmis

Kui te arvate, et märtsikuus tähistatakse Bulgaarias Jõule, siis te eksite. Tegu on hoopis filmilinastusega, mille jaoks salapärasel põhjusel valiti just meie 6 tärniline hotell. Aga asi klaarus siis, kui saime teada, et tegu on õudusfilmi linastusega. Päris loogiline ju.
Teile võib tunduda väga lahe kõik see holliwoodi pärane värk, aga kui LAUPÄEVAL peale rasket nädalat praktikal, te ärkate kl. 7.20 hommikul selle pärast, et ukse taga rezissöör karjub oma näitlejatele „One more time!!!..Beatufull!!!...That´s exactly that I want!!!”, meie esimene mõte oli teha midagi hirmsat, mis nende õudusfilmi stsenaariumi üle trumpab. Varahommikune äratus ei olnud ainuke piisk karikasse – kui Anna unise ja vihasena toast välja tahtis minna, kästi tal vait olla, tagasi tuppa minna ja oodata. Kui lõpuks sai toast välja, järgmine takistus tekkis fuajees, kus samuti käis väga tihe töö. 15min ootamist, ja saimegi uhkelt läbi filmiplatsi kõndida. Võimalik, et ka mõni kohalik staar meie koridoris repliike ette valmista, kuid kahjuks ei tunne me neid nägupidi, seega jäid autogrammid seekord võtmata.

Private question nr 2 (victim: Hanna)

Täna õhtul, kui Hanna ja Angelika kahekesi tuppa jäid, küsis meie poola sõbranna kogeledes ja muheledes: "Can I ask you a question...it's a private one...I think I should talk abot it with you..." Ou mai gaad, selline sissejuhatus võite isegi ettekujutada, kuidas Hanna süda drum'n'bass'i rütmis lõi. Seega küsimus oli järgmine: "You know I have a girl...girlfriend...and she is comeing to visit me...is it ok for you if she stays in here? Of course, njama problemi (loe: pole probleemi)." Seejärel lisas ta selgituseks - aga ta tuleb kaheks kuuks. kujutate te ette neli inimest, neist kaks armastajat ja 20m2 tuba...njama problemi...

Any ideias, how should we behave?

Elu läheb käima

Viienda nädala alguses tuli meie kauaoodatud toanaaber Poolast. Toas läks natuke kitsamaks. Kuna Hanna sõber Martin tuli Euroopat avastama, elasid Anna ja Angelika nädala kahekesi. Nüüd peab Hanna oma positsiooni tagasi võitma.
Natuke siis meie uuest Poola sõbrannast. Anna õlgadele langes sellel nädalal psühholoogi ja sotsiaaltöötaja töökoormus. Nimelt kuulas ta ära kõik mured, mis saavad osaks inimesele, kes tuleb üksi võõrale maale: sõbrad ja armastus kodumaal. Peralnjasse (loe:pesumaja) minnes kurtis poolatar, et igatseb oma armastatut, kes maha jäi. Kui Anna küsis, „What is his name?”, tuli vastuseks: „Its not he, its she”. Selle peale ütles Anna, et tal ka kodumaal palju sõbrannasid, keda ta igatseb… Kui järgmisel päeval Hanna seda lugu kuulis, pani ta kiiresti pildi kokku. Meie toanaabril on Poolas girlfriend ..
Nädala lõpuks on tal aga uued silmarõõmud välja kujunenud – kenad ja sõbralikud portugali tüdrukud, kes on ta tähelepanust natuke tüdinenud. Kas me pole siis piisavalt head?
Kui meenutada pesumaja seika, on loogiline, miks Angelika küsis ühel õhtul Annalt: „Can I ask you a private question?-Yes, of course (vastas Anna, halba aimates)-You told me, that you have also girlfriends in Estonia?” .. sõnatuna suutis Anna vaid öelda ei-eiiiiiiiiii..
No comments.

Lõpuks on meie erasmusekamp koos. Hispaanlased on tõelised fiesta inimesed, ning sõna manana kuulab päris tihti. Inglise keelt nad ei räägi, nii et Tuuli ja Kärt, Eestisse tagasi saabudes hakkame me teiega espanolil suhtlema, 3 kuuga jääb ju midagi külge ka. Portugaallased on võrreldes oma naabritega palju viisakamad ja vaiksemad. Katre ja Triinu juttu peale, et Portugalis ei ole ilusaid mehi, saame ma vastata seda, et kõik on nad erasmuslastena riigist väljas. Ja inglise keelt oskavad nad ka, ja portugali keelt saab ka praktiseerida. Prantsusmaa on esindatud kahes korduses - väga prantsusepärase inglise keele hääldusega tüdruk ja ekstravagantne poiss. Baltic girl power on esindatud Hanna&Anna, Lienite Lätist, Rita ja Viktoria (Viki) Leedust. Viimaseid ei oska meie kommenteerida, neid peab lihtsalt oma silmaga nägema.

Kaks leeri on kujunemas: Portugal vs. Hispaania :D Algul pidi laupäevane jalgpallimats olema nende 2 riigi vaheline lahing, kuid lõppkokkuvõttes pidime me vennalikult ühinema, et bulgaarlaste vastu mängida.

Dovizdanije, prijatelki! Ehk siis järgmise korrani, sõbrad!

Ärge muretsege meie pärast, we are strong enough to survive.

Teie Hanna&Anna.

Viimased, kuid unustamatud kaadrid.

Neljapäeval oli viimane praktikapäev sõjaväehaiglas.
Pildid räägivad enda eest (videoversioon on ka olemas)...