REEDE, ESIMENE PÄEV PRAKTIKAL

Liiklusummikutest hoolimata jõudsime õnnelikult oma esimesse praktikakohta – sõjaväe haiglasse. Kord on seal karm, uksel võtsid meid vastu politseinikud, kes uurisid, kes oleme ja kuhu läheme. Saime ilusti haiglasse sisse. Õnneks valmistas nädalane siinviibimine meid ette, et leppida haigla kehva seisukorraga, mis liialdamata oli oma interjöörilt ajamasinas vähemalt 25 aastat tagasi. Füsioteraapiaruumi sisenedes tutvustati meid kõigile sealviibijatele, arstid, füsioterapeudid, praktikandid. Loeti peale sõnad praktika aegade kohta ja mainiti viit aruannet, mis meil koostada tuleb. Meie „ülemus“ on Maria, tundus väga karm naine, ei ühtegi emotsiooni, naeratusest rääkimata. Saatsime oma esimesed tunnid praktikal mööda vaatluse tähe all. Füsioteraapia teostus nägi välja nagu meilgi, siiski olid mõned asjad, mis meid üllatasid. Näiteks külmaravi: plastmasstopsis oli külmutatud jääkamakas, mille sisse oli torgatud puupulk ja selle palja jäätükiga hõõruti enne teraapia alustamist patsiendi jalga.

Olid mõned patsiendid, kes ütlesid tere ja heitsid keset teraapiaruumi olevale madratsile pikali ja hakkasid ise võimlema, keegi ei vaadanud, millega see patsient parasjagu tegeleb ja kas ta teeb seda õigesti...kummaline (Olgugi, et pt on juba palju kordi teraapiat saanud ja harjutused selged, aga meie arust võiks ikka mingi järelvalve olla). Saime esimesel korral ka ise käe külge panna: Praktikandid tegid massaaži ja meil kästi ka kohe tegutsema hakata, nii me siis mudisime kahekesi ühte inimest, mingit kindlat ja ühtset süsteemi ei kujunenud, kas patsient sellest kasu sai või mõnugi tundis, kes teab?

Haigla oli suur ja ühest osakonnast teise saamiseks, pidi liftiga minema keldrikorrusele, kus tunkedes töömehed midagi parandasid, sealt teise koridori otsa (oma 100m) ja jällegi liftiga ülesse.

Miskipärast küsiti meilt mitu korda ega te wc-sse minna ei taha, kas meil olid tõesti siis nii ärahirmutatud näod peas Kui me ütlesime, et praegu pole vajadust, siis lisati, et kui vajadus peaks tekkima, siis öelge Mariale. Selge, Bossile peab ütlema, millal tuleme, millal läheme ja millal wc-ssse minna tahame.

Kuigi teraapiaruum oli üldjoontes mustvalge, oli seinal ka üks kirju plakat (ainus plakat terves ruumis). Sellel oli kujutatud poolpaljas meela näoga naine ja kõrval oli tekst:
I can't do without you – VODKA. ...No comments...

Peale praktikat läksime füsioteraapia dekanaati, raamatukogu kaarte tegema. Kuna olime seal esmakordselt ja ei teadnud, kus raamatukogu võiks asuda, vaatasime erinevaatesse ruumidesse. Ühes loenguruumis nägime me kahte noort istumas, üks läitis parasjagu suitsule tuld, koridori tagasi jõudes nägime esimese asjana silti no smoking.

Nyyd hakkab pihta siis see, mille parast me siia tulime..