Aleksandr Nevski katedral...31 jaaanuar on Bulgaarias püha, missugune täpselt, sellest me kahjuks aru ei saanud. See kuupäev oli meil ähmaselt meeles kooli kodulehekülje kalendrist ja kinnitust sellele, et midagi tähistatakse saime, kui nägime majade küljes lippe lehvimas. Saime jälle turiste mängida ja oma fotoaparaaate klõpsutada, kui nägime jalutades katkiste akendega, võssa kasvanud ja prügihunniku alla mattunud aiaga maja – mis aga peamine lipp oli masti tõmmatud.
Pärast mõnetunnist jalutust tundsime, et kõht hakkab tühjaks minema. Astusime sisse türklaste kebabi putkasse. Lõhnad olid isuäratavad, kuid mis on menüüs kirjas sellest me küll aru ei saanud. Küsisime ühelt noormehelt, mida ta sööb ja tema ütles teenindajale, et me soovime ka sama. Leti taga valmistasid toite türgi mehed, kes juba meie sisenemise ajal vaatasid meid väga uudishimulikult. Kui nad meie kebabe valmistama hakkasid, ei saanud me leti poole vaadatagi, sest kõige vanem neist saatis meile õhusuudlusi. Kui me küsisime noorematelt kokkadelt, kas te teate, kus Eesti asub, näitasid nad kõigepealt näpuga suunda ja seejärel hakkasid nad omavahel arutama: „Eesti, Aafrika...“ Kui me ütlesime, et Eesti ei asu Aafrikas, said nad meie peale kurjaks ja ütlesid, et nad räägivad omavahel. Komplimente ja õhusuudlusi silmas pidades oleksid nad võinud meile ikka parema kebabi valmistada.
Tegime linnas väikese kultuuriprogrammi. Lõime kaardi lahti ja otsisime peamised kirikud ja valitsushooned üles. Alexander Nevski nimelist katedraaali imetledes, läks Hannal nii hästi, et Bulgaaria tähtsad tegelased palusid tal endid pildistada. Pärast paari klõpsu hüppasid nad vilkuritega varustatud bussi, mille ees kaks mundris meest juba ootasid ja kihutasid minema. Meil jäi ainult üle ainult arvata, mis meestega tegu oli.
Pärast mõnetunnist jalutust tundsime, et kõht hakkab tühjaks minema. Astusime sisse türklaste kebabi putkasse. Lõhnad olid isuäratavad, kuid mis on menüüs kirjas sellest me küll aru ei saanud. Küsisime ühelt noormehelt, mida ta sööb ja tema ütles teenindajale, et me soovime ka sama. Leti taga valmistasid toite türgi mehed, kes juba meie sisenemise ajal vaatasid meid väga uudishimulikult. Kui nad meie kebabe valmistama hakkasid, ei saanud me leti poole vaadatagi, sest kõige vanem neist saatis meile õhusuudlusi. Kui me küsisime noorematelt kokkadelt, kas te teate, kus Eesti asub, näitasid nad kõigepealt näpuga suunda ja seejärel hakkasid nad omavahel arutama: „Eesti, Aafrika...“ Kui me ütlesime, et Eesti ei asu Aafrikas, said nad meie peale kurjaks ja ütlesid, et nad räägivad omavahel. Komplimente ja õhusuudlusi silmas pidades oleksid nad võinud meile ikka parema kebabi valmistada.
No comments:
Post a Comment