Esimesed muljed:)

Tere päevast, kallid lugejad! Jõudsime lõpuks vastse Euroopa Liidu riigi pinnale. Ei tea küll, mille alusel neid riike valitakse, aga loodame, et elu siin läheb paremaks. Kui mitte meie siinviibimise ajal, siis tulevikus.

Nüüd, aga räägiks meie reisi algusest. Tallinna lennujaamas selgus, et meie esimene lend Prahasse hilineb 1,5h. Esimene mõte oli, et siis me jääme ju teisest lennust maha, aga dispetšer ütles” rahustuseks”, et kõik lennud Prahast hilinevad vähemalt 2h, ei pea üldse muretsema. 1,5h asemel väljus lennuk Tlnst hoopis 3h hiljem. Saabudes Prahasse spurtisime me ühest lennujaama otsast teisse, kus selgu, et lennuk väljub 19.10 asemel 4.25 a.m. Seda me juhuslikult kuulsime pealt teiste reisijate jutust (tšehhi keeles). Seega ei olnud me ainukesed „õnnelikud”, kes pidid 9h sisustama. Õnneks tuli Mariliis lennujaama, kes tegi meile Praha linna ekskursiooni ja me saime degusteerida kohalikku alkoholi. Suundusime viimase metrooga tagasi lennujaama, kus me saime toidutalonge 200 eesti krooni väärtuses. Aga uskumatul kombel tuli meil nende kulutamiseks palju vaeva näha. ¼ grillkana ei tahtnud kl.2 öösel kuidagi alla minna. Enne lennuki väljumist, jõudsime me katsetada Praha lennujaama pinkide mugavust magamiseks. Sofia lennuk jõudis kohale umbes 8.30, kus meid tervitas väsinud näoga tütarlaps, kes oli ekslikult kella 5ks lennujaama tulnud, lootuses meid sealt leida.

Enne linna ja kohaliku eluga tutvumist näitas kontrasti juba lennujaama WC, mis sarnases 10 aasta taguse kooli WC-ga. Sõites lennujaamast ühika juurde nägime 9-kordseid maju, kus igal ühel oli oma satipann ja räbalad kuivasid rõdul (äkki olete seoses Bulgaaria Euroopa Liitu minekuga Postimehest pilte näinud?). Uskumatu, aga ühiselamu tuba on vastremonditud (vist eestlaste tulekuks). Enne, kui saime uinakut teha, tuli hulgaliselt pabereid korda ajada. Selleks läksime ühika komandandi kabinetti, kelleks osutus karmisõnaline naine, kellel oli pläru hambus. Suht harjumatu värk meie jaoks, see oleks umbes sama kui läheks Priit Eelmäe kabinetti ja tal oleks suits ees. Selle üle ei tohiks enam üllatudagi, et telefonid olid kettaga ja arvuti aastast 85.

Pärast uinakut, näitas üks noormees (kes oskas isegi inglise keelt) meile ümbrust. Eestis olles uurisime me Sofia kaarti, kus oli palju rohelist ala nimega PARK. Sõites bussiga linna poole nägime me metsaalust, kuhu oli prügi visatud ja üks naine kõndis seal suure turukotiga, ja meie imestasime, mis ta seal teeb ja kuidas ta üldse julgeb sellises kohas käia. Pärast veel kord kaardi uurimist, saime me aru, et see ongi park.

Õnneks kesklinn oli päris euroopalik v.a. kioskid bussipeatuses, kus aknad olid segi löödud ja arvatavasti terve linn kasutas seda prügilana. Peatänaval šopates nägime bulgaaria koorekihti, naistel oli lõunaajal juba selline meik, et ise ei julgeks sellisega klubissegi minna.

Olgu selle linnapildiga kuidas on, aga kõige nukram on see, et me oleme esimesed erasmuslased sellel aastal siin ülikoolis. Järgmised tulevad 2-3 nädala pärast. Sinnamaani üritame tutvust sobitada kohalikega, näiteks ühika kõrval asuva kohviku teenindajatega. Kes muide soovitas meile ühte suppi, mis koosnes valget värvi leemest ja pekitükidest, mida kõigesööja Anna täna tühja kõhuga ära ei söönud.

Inglise keelega siin eriti hakkama ei saa (üritame suhelda vene keele ja žestide abil); pangakaardiga vist terves linnas maksta ei saa (isegi mitte kõige fancymates poodides) ning WiFi-st me parem ei räägi.

Jääme ootama esmaspäeva, millal selgub meie edasine tegevusplaan. Seni üritame mitte masenduda, vähem Eestist mõelda ja vihma trotsides tegevust leida.