Pühapäeva hommik. Esimest korda siinviibitud aja jooksul paistab päike. Bulgaaria lõpuks naeratas meile. Kui hommikul unisena akna juurde jõudsime, ei saanud me algul oma udusest aknast aru, kas tegu on pilvedega, või hoopis millegi muuga. Kui akna lahti tegime, paistis seal lumiste tippudega mägi. Hannal tekkis kohe isu lumelauaga sõitma minna või lihtsalt seal gondliga sõita.
Peaksime vist tagasihoidlikult mainima, et iga hommik algab meil sportides - jookseme ja võimleme kohalike tervisesportlaste uudishimulike pilkude all. Enamik neist on siiamaani olnud mehed, mille vastu meil muidugi midagi ei ole J Varsti tahame me jõuda jõusaali, mis meenutab väljast vaadates kangesti ülikooli ujula 4 spordihoone jõusaali. Kodune tunne tuleb. Ja uusi sõpru leiame loodetavasti ka.
Esimese postituse leevenduseks mainime, et Sofia suurimat ja uhkemat kaubanduskeskust külastades saime me esimesest depressioonihoost üle. Lisaks ägedatele poodidele, on seal ka 6 saaliga kino ja mis kõige tähtsam, leidsime WiFit, mida me varastame koridori pingil restorani kõrval. Restorani nimi on Fancy ja seda ta on ka. Noormees, kes meile linna tutvustas, rääkis, et Bulgaarias ei ole keskklassi. 20% on kõrgete sissetulekutega (võrreldav palgatase Euroopaga) ning ülejäänud 80% väga kehva elatustasemega. Seega Fancys istuski see 20% elanikkonnast.
Üks pluss siinolekul on veel – odavad hinnad (kui mitte arvestada Roberto Cavalli või D&G butiikide hindu), nt. kohaliku veinipudel maksab u. 15 krooni, suur pizza lõik uhke kaubanduskeskuse pizza baaris maksab 1.50 Lev ehk 12 krooni. Ja mis peamine, ühika kõrval asuvas pubis on 50ml tequilat 8 krooni. Kui Hanna võrdles seda kogust oma 50ml lõhnaõli pudeliga, tundus, et meil saab siin lõbus olema.
Nüüd lähme me linna peale uusi seiklusi, unustamatuid toiduelamusi otsima ning ennast kohalikku ellu integreerima.
No comments:
Post a Comment